Fookus. Rüiuvaibad
Kai Lobjakas ja Helen AdamsonRaamat «Fookus. Rüiuvaibad» koondab rüiunäitusel eksponeeritud vaibad kaante vahele ning avab rüiutehnika arengut ja konteksti Eesti tekstiilikunstis.
Rüiu kaudu rullub reljeefselt lahti üks kõnekas peatükk Eesti tekstiilikunsti ajaloos. Sõlmtehnikas valmistatud pikanarmalised vaibad ehk rüiuvaibad on põhjamaise, eriti Soome identiteedi lahutamatu osa. Eestis sai rüiu kunstilise väljendusena Eestis tuntuks 1930. aastatel, 1950. aastate lõpust kujunes sellest aga mõneks ajaks üks eelistatumaid ja moodsamaid tekstiilitehnikaid.
Tehnikana andis rüiu võimaluse eristuda varasemale, sõjajärgsele ajale omasest rangusest, piirangutest ja kohustuslikest võtetest ning muutuda kujunduses vabamaks, maalilisemaks ja abstraktsemaks. Kandvaks jõuks kujunes selle tehnika viljelemisel legendaarne tekstiilikunstnike tuumik, mille moodustasid Mari Adamson, Leesi Erm, Ellen Hansen ja Mall Tomberg. Kui esialgu võis nende töödes näha korrapärast ja sümmeetrilist mustrikompositsiooni, seejärel inimfiguuri üldistusi ja loodusmotiive, siis eelkõige 1960. aastate teisel poolel kasutati võimalust mängida juba suurte dekoratiivsete värvipindadega ja luua abstraktseid kujundusi. Visuaalselt rikkalik pärand peegeldab moodsust ja kaasaegsust 1960. aastate kunstipildis laiemalt. 1970. aastatest pärineb sari monumentaalseid rüiuvaipu Bruno Tombergilt, kes oli teinud esimesed katsetused selle tehnikaga juba varem. 1980. aastate teisel poolel tõi rüiutehnika muutunud võtmes näitusepilti tagasi Anna Gerretz, kes andis sellele olemuselt traditsioonilisele tehnikale uue keelekasutuse. ETDMi kogusse kuulub ligi 100 vaipa, suurem osa neist 1960. aastatest.
Raamat koosneb saatetekstist ja pildiplokist.